Võimlemise, spordi- ja kultuurirahvast on tabanud valus kaotus – 17. augustil 2024 lahkus meie hulgast Velju Rammo. Nii võimlejad kui purjetajad peavad Velju Rammot oma inimeseks. Mõlemal alal on ta jäädvustanud end spordi annaalidesse.

Noore ja andeka koolitüdrukuna hakkas Velju sportima Tallinna 8. Keskkoolis õpetaja Johanna Hinno võimlemisrühmas. Edasi suunati Velju Kalevi esirühma, mida juhendas Hilda Preikoch.

Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna noorsportlasena saavutas Velju 1949. aastal sportvõimlemises III järgu ja tuli iluvõimlemises TRÜ naiskonna koosseisus Eesti meistriks.

Noore andeka võimleja teine suur kirg oli purjetamine. Aastatel 1946–1957 tegeles Velju aktiivselt Kalevi purjespordiga. Ta võitis NSVL meistrivõistlustel 4 kulda (1951 L3-klassis, 1954, 1956 ja 1957 Draakonil) ja 2 hõbedat. Velju tuli kuuel korral Eesti meistriks: 1949–1950, 1952 ja 1954 L3-klassis ning 1954 ja 1957 Draakonil.

Velju Rammo oli ka armastatud ja hinnatud treener. Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist (1951) töötas ta iluvõimlemistreenerina Spartakis ja Kalevi Spordikoolis (1972–1984). Naisvõimlemine oli Velju Rammo kutsumus ja kirg. Ta juhendas rühmasid alates 1956. aastast kuni 77. eluaastani välja.

Velju Rammot võib lugeda „võimlemispidude emaks“ taasiseseivunud Eestis. Ta oli võimlemispidude algataja, pealavastaja ja kavade autor. Teda kutsuti mitmel korral ka tantsupidude lavastusgruppi. Ta on 1981. aasta tantsupeo ja 1993. aasta laste- ja noorte tantsupeo unustamatu koreograafia MERI kaasautor koos Liia Palmsega. 1988. aastal Fosforiidisõja ajal oli Velju üks Rakvere võimlemispeo „Ei ole üksi ükski maa“ korraldajatest. Üritus sai erakordse edu osaliseks. Eesti taasiseseisvumisel (1991) oli Velju Kalevi Võimlemistreenerite klubi KATREK üks asutajatest, pikaajaline klubi juhatuse liige ja kuldses eas KATREK auliige. Velju oli ühtlasi ka I Eestimaa võimlemispeo pealavastaja (1996). Õige pea peale seda kutsus ta ellu Tallinna Võimlemispidude pikaajalise traditsiooni, oli esimese ja teise Tallinna Võimlemispeo (1998, 1999) lavastaja.

Aktiivse treeneritöö kõrval tegi Velju hiilgavat karjääri ka spordijuhina. Ta oli andekas mitmes valdkonnas. Töötas Tallinna Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli direktorina (1954–1972). Tegutses aktiivselt Sportvõimlemisföderatsioonis (1963–1966), oli Tallinna iluvõimlemissektsiooni (1975–1984) ja Kalevi naisvõimlemissektsiooni presiidiumi esimees (1984–1991) ning kuulus Rahvavõimlemisföderatsiooni presiidiumisse (1984–1990). Velju Rammo oli ENSV teeneline sporditegelane (1972), Kalevi auliige (1966) ning Võimlemisliidu teenetemärgi omanik (2023).

Andeka ja loova isiksusena oli Veljul elus mitmeid rolle täita – sportlane, treener, koreograaf, kohtunik, ürituste korraldaja, spordijuht. Tema panus Eesti võimlemise arendamisel ja edendamisel on mõõtmatu.

Avaldame siinkohal südamlikku kaastunnet Velju perekonnale, sõpradele, õpilastele ning langetame koos leinas pea. Meile jääb siiras tänutunne kogu selle pikaajalise töö eest Eesti spordielu ja võimlemise arendamisel.

Meri, mu hinge Sa jääd
tuule kohinas lainete vahus,
kord tulen, siis jälle läen’
ma ära siit südamerahus.

12. juulil 2024 saabus kurb teade: meie hulgast lahkus 79-aastasena pedagoog, spordijuht ja võimlemistreener Eve Ello. Mäletame Evet ikka ja alati erksahingelisena ning rõõmsameelsena. Täname teda ning langetame pea Eve pikalt ja tegusalt elatud elu ees.

Eve graatsia ja oskused said kasvulava esimestelt õpetajatelt – Susy Mändmaa ja Liia Palmse (1957–1967). Väljakujunenud sportlikule eluviisile andis hoogu juurde Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuri teaduskonna diplom (1967). Eve asus tööle Toilasse kehalise kasvatuse õpetajana ning seejärel kinnitas kanda Eesti Spordiseltsi Kalev võimlemisjuhina ja seda 29 pikaks ning viljakaks aastaks.  

50+ aastat sõprust Soome  Töölspordiliit  TUL’iga.

Soome spordijuht Birgitta Kervinen  meenutab Eve Elloga  kohutumist: „ … see oleks nagu eile olnud, mäletan 1975. aasta võimlemisreisi Tallinna. Saime sõbraks Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetanud kehalise kasvatuse õpetajate ja Eesti Spordiseltsi Kalev võimlejatega.

Üks neist oli Eve Ello. Ta oli armas, soe ja südamlik inimene ning suurepärane korraldaja ja organiseerija. See oli aastakümneid kestev sõprus. Kohtumised olid alati täis päriselu“

Eve alustas tööd treenerina Tallinna Tööstuskaubastuse naisvõimlemise rühmadega (1980–1993). Aastal 1987. sai temast Eesti Spordiseltsi Kalev auliige. Eesti Vabariigi taasiseseisvumine käivitas Eve tegeliku olemuse – algatusvõimet ja entusiasmi jagus kõikjale.

Eesti iseseisvumise  perioodil oli Eve Ello üks esimestest julgetest ja aktiivsetest korraldajatest Tallinna Linnahallis toimunud (1989) Spordiseltsi Kalev võimlemispeol. See oli legendaarne sündmus, millega taastati kultuurisild võimlejatele kodu- ja väliseestlaste vahel. Ühtlasi oli see ka Eesti rahvusvõimlemise looja Ernst Idla koolkonna esimene esinemine  Eestis.

Eve Ello oli Eesti Spordiseltsi Kalev võimlemistreenerite klubi KATREK asutajaliige (1991), tegutses aktiivselt KATREK juhtkonnas kuni 2022. aastani.

Eve etendas olulist rolli Ernst Idla (Eesti rahvusvõimelmise rajaja) pärandi tagasitoomisel taasiseseisvunud Eestisse – toetas Ernst Idla nimelise allfondi loomist Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures (2004), elas kaasa Idla Eesti Seltsi asutamisele (2006), läbis Idla täiendkoolituse ning Ernst Idla tütar Daisy Idla-Nilsson omistas talle Idla-õpetaja litsentsi (2005).

Võimlemine saatis Evet terve elu. Ta töötas armastatud juhendajana 78-nda eluaastani välja. Viimastel eluaastatel pööras Eve treenerina erilist tähelepanu tervisekesksele harrastusvõimelmisele. Ta juhendas mitme Tallinna päevakeskuse juures (Kesklinn, Nõmme, Kristiine, Haabersti) tervisevõimlemist. Evet köitis graatsia, elurõõm, tervis ja elukestev liikumine.

Meile jääb siiras tänutunne Evele kogu selle pikaajalise töö eest spordielu ja võimlemise arendamisel.

Eesti Spordiselts Kalev

Võimlemistreenerite klubi Katrek

Idla Eesti Selts

Eesti Rahvuskultuuri Fondi Ernst Idla nimeline allfond

“Kusagil õitsevad meelespead. Tasa kiiguvad tuules.

Mälestus sinust, nii selge ja hea, püsib ikka me juures“